Minu Peterburi

Mailis Hudilainen

Loetud „Minu …“ sarja raamatutest järjekordne.

Kui olete vaadanud telekast „Võimalik vaid Venemaal“, on ka seda raamatut lugedes aeg-ajalt tunne, et see on võimalik vaid selle pärast, et tegemist on Venemaaga.

Peaaegu hulluksajav bürokraatia, igasugusele loogikale ja analüüsile mittealluvad olukorrad nagu näiteks vanapaberi viimise juhtum, kus vanapaberipunkti töötaja laseb enne kogu vanapaberi maha laadida ja siis teatab, et liiga vähe paberit meie kaalu jaoks, me ei võta vastu – ning vaesed „rohelise mõtteviisiga“ noored peavad oma laadungi tagasi autosse laadima ja sellega minema minema.
Vene hinge abivalmidus, nende pidutsemis- ja tähistamisoskus – kõik see on kajastatud ka raamatus.

Autor on vene juurtega eestlane, kes üritab Venemaal asju ajada Euroopa moodi. Unustagu ära! Ärgu katsugugi Venemaad ja Eestit võrrelda, kui on tegemist asjaajamiste või ootustega, et elu oleks korraldatud nii nagu Eestis. Ei mingit korrastatust ega loogikat. Ah et altkäemaksu küsimine šokeerib? No ole siis šokis edasi, arvavad peterburlased. Neil on vaja igatahes ära elada ja seadused on selleks, et neid rikkuda.  Mida rohkem Vene süsteemi vastu proovid sõdida, seda rohkem ise vastu seina jooksed ja muhke saad. Lõpuks jääb üle lõpetada analüüs, leppida ja vooluga kaasa sõita. Sest ainult leppides saad Venemaal elada.
Mulle meeldis see raamat paljude näidete pärast ja oli päris naljakaid kohti ka. Sündmuste kirjeldused olid head, sest nad tõid väga elavalt kogu seiga silme ette. Põnev lugemine oli igatahes.